Minu blogindus on viimase poole aastaga täiesti soiku vajunud. Teksidokumendina on valmis illustreeritud Austraalia reisikiri, Vietnami oma polegi veel alustanud. Kuid nendega las esialgu olla – täiesti uue tuulena on minu ellu tulnud jooks, mis annab ka uusi ideid kirjutamiseks. Senised peojutud asenduvad nüüd spordijuttudega, mis ongi väga kasulik vahetus nii mulle endale kui ümbruskondsetele.
Hiiumaa Elujooksu laagrist on nüüd möödas täpselt 5 päeva. Olen selle aja sees 3 korda jooksmas käinud. Olen praegu Kundas, vanemate juures, siin on väga ilusad metsarajad ja vaiksed tänavad, kus ongi ilmselt hea esimesed üksildase jooksud teha. Mets on täis sääski ja parme – niikui sa korraks peatud, et puusale kinnitatud sammulugejalt aega vaadata, on veretoidulised tänuväärselt end soojale kehale ritta võtnud ning löövad oma londid ja kihvad lihasse. Seega ei tohi peatuma jääda. Täna, olles oodanud õhtu jahedamat õhku, läksin jooksma külatänavatele, kus ei pidanud ühegi putuka pärast muretsema. Meeles hakkasid mõlkuma salmid ja laulukesed, mis on ilmselt inspireeritud Merikese spordipäevikust.
Minu jooksud kestavad 40-60 minutit. Esialgu ei ole treeningplaanist kinni pidanud. Kuna ma ei ole siin Kundas varem jooksmas käinud, siis avastangi kõiki paiku uuesti, joostes. Ja püüan iga kord natuke oma pingutust suurendada. Täna oli eriti mõnus viimased 500 meetrit koju spurtida, sest keha oli täiesti soojaks joostud, ning kodus ootas lõõgastav shindo ja pannkoogitegu.
Mõnikord kaon ma joostes või mõnes shindo poosis täiesti ära. Mõtted jäävad seisma, peas on kõik klaar, ja siis hetkede möödudes tulen oma keha juurde tagasi – mõtlen ja tunnetan taas. Kõrvalseisjatele võib see jutt nüüd väga kahtlasena tunduda, kuid oma mõtetest lahtilaskmine on ju paljude meditatiivpraktikate eesmärk. Ning jooks, Elujooksu viisil, ongi väga meditatiivne ja teraapiline.
Olen juba ka jooksu kui asendustegevust ja sõltuvust analüüsinud. Sest mul on meeles Meri maratoonoriminutid, kui ta rääkis, et mõnikord jooksis ta niikaua, kuni päevamured jooksuväsimuse tõttu välja lülitusid. Sõltuvus ei tähenda alati halba, tihti on sõltuvus vahend. Ning kui mul peakski jooksusõltuvus tekkima, siis on see võrreldes kõigi teiste enimlevinud sõltuvussuhetega uhkelt parim.
Olen alles 3 iseseivat harjutust teinud, 2 neist üksinda. Ning juba tunnen, et tahan mõnikord jooksurajal laagrist tuttavaid nägusid näha. Sest Elujooksjatega on lihtsalt nii mõnus joosta : )
