Valgeid jõule!

Eelmisel nädalavahetusel rääkisid Tiina sõbrad Annekas ja Eva Rakvere(?) raamatukoguhoidjast Malle Pärnast, kes on võtnud südamesjaks kõikides raamatutes ja luulekogudes roppude sõnade ülevalgendamise. Arvasin, et humoorikas naine on kohalik staar, nüüd aga räägivad ja kirjutavad temast mitmed ajalehed ja raadiosaated.

Valgeid jõule, soovib Malle Pärn

 

Eestimaa uhkus / Eestimaa nuhtlus

“Kus on vähe mõtet, sinna valgub palju sõnu.” Arvo Valton.

Siinkohal meenutan ka kallist astronoomiaõpetajat Vallikivi, Arvo Valtoni venda, kes kunagi kontrolltöö ajal Pisi laua kõrval seisis ja võidurõõmsalt naeris a la “oh siin on sellised pähklid mul, nagunii nad ei tea vastata,”, ning ütles: “Noh, ega ei oska jah…!?”. Pisi vastas omale iseloomuliku siiruse ja irooniaga: “Ma pean natuke mõtlema.” “Kalkun ka mõtles, ja sattus supi sisse,” teatas õpetaja seepeale. Ilmselt ta arvas, et seis jäi tema kasuks 1:0; tegelikult oli ikkagi 1:1.

Kriit on otsas. Mõnurid rahvale!

Olen ära unustanud, kui palju nalja saab argielust blogides. Ja teiste blogisid lugedes. Näiteks fantastilised kolm: “geimuusika kollektiiv”. Või terve Uue Laine leht – geniaalne täiesti! “Pointilism”, või “Tsiteerimisest”, või “Puudumistõenditest”.

Vahepeal mõtlesin, et hakkaks toidublogima, nagu mu vend, aga ootamatult on mu Tartu toidulaud jäänud kesisemaks kui oli Tallinnas, mil mul see mõte tuli. Lõhe ja mangod on asendunud kartuli, tatra ja kaerahelbega (kõik ainsuses). Seltskonnablogindus (karaoke, telefoniavarii, Maur, Kohupiimakorp) on üldse kõrvaliseks jäänud. Südamest ei ole rääkida vaja, sest kriit on otsas (oh see “kriit” on nali eksole; südame osakonnas on kõik parem, kui kunagi varem).

Ühesõnaga mu bloginduses on toimunud mingi kahtlane funk, aga ma naudin endiselt kõiki teisi veebimõnureid. Eriti muidugi oma enda liha ja veini, preili Uus Lainet. Elagu mõnurid!

Hea tahte agent

Oi oi oi oi oi… Lugesin täna artisti/kollektiivi Elva Legend kohta. Nimi oli nii magusalt valus, et hakkasin edasi uurima ja tuli välja, et ELVA LEGEND on ONU BELLA. Alustaksin sellest, et Onu Bella on juba piisavalt perversne heatahteagendikood, ning hüüdnimi Elva Legend veel mitmeid kordi kuldsem. Niiet aitäh!

Ja siis tuli kohe meelde lugu, kuidas mu vend käis Värska sanatooriumis: peale kosutavat päeva erinevate terviseprotseduuridega, kaes ta sanatooriumi varieteed. Ning seal ei olnud plaadimängijaks keegi teine, kui Onu Bella. What! What!!! Onu Bella sanatooriumis? “Varietees”! “diskol”!

Onu Bella ja härra Jõrberg võiks battle’i teha. Jumal anna jõudu!

“Seda on keeruline öelda. Ja kirjutada võimatu…,” – (nüüd suur auditoorium mõtleb, et MIS ometi on selle mehe keelel. Ning peale pisukest pausi jätkab-) “sest meil ei ole kriiti!”

Inglite pisarad võtavad neilt endilt silmanägemise

Mul on midagi, mida keegi pole veel nimetanud, iseloomustanud, lahti seletanud. Ma ei rõõmusta mitte eelneva fakti üle, vaid selle üle, et kellegi teise sõnad ei sega minu mõtteid. Saluut!

Ideaalne Maapäev : )

Feliz es mi color de idendidad

Ma ei olegi midagi Tartu elust veel kirjutanud, aga mõnes mõttes “mis siin ikka kirjutada”: see käis siin enne esimest Taltsi NII ning ega peale teist ka midagi muutu.

Täna olid lahedad loengud: Hispaania keeles laulsime ja grammatikas sai äreva “klima trobica” jahutamiseks kergendavalt naerda. Õppejõud härra Mateo ootab meilt loomingulisi lauseid ja kiiret reageerimist, tihtipeale saab ta vastuseks aga ettevaatlikud ja kahtlevad katkendid. Näiteks teadis ta rääkida, kuidas Hispaania mägikülade 3 aastased lapsed oskavad põhivorme paremini kui meie.

Külas käisid Viire ja Lauri, peale kelle lahkumist ma veel unelevalt diivanil ajakirja lugesin. Siis keegi koputab. Kuna Evelin ütles, et jääb ööseks Silja juurde, arvasin et Lauri ja Viire tulid tagasi. Koridor on pime ja uksesilmast pole kottigi näha. Küsin, kes on. “Vihmamees!” Vähe mul ei olnud hele, kui ma “Vihmamehe” madalat häält kuulsin. Kuigi uks meie vahel oli lukus, jättis kaine mõistus mu hetkeks maha ja mõtlesin “nonii mida perset ma nüüd teen, mingi ülijube tüüp kollitab mu ukse taga”. Loogika aga naases mu juurde üllatavalt ruttu ning sain aru, et “Vihmamees” on klassivend Kaarel  ja see on OK – tegin ukse lahti ja nüüd ta magab siin diivanil. Aga mis Sa teeks, kui sul pimedas koridoris “Vihmamees” uksele koputab!

Tõlgitud katkendid laulust “Mis mulle meeldib”: “Mulle meeldib ületada piire ja avada aknaid, ja kui naine nutab. Mulle meeldivad küülikud, mitte reeturid. Kodune leib ja Dolorese hääl. Ma pole pärit siit ega sealt, mul pole vanust ega tuleviku. Õnnelik olla on minu olemuse värv. Mulle meeldib olla pikali liival, jälitada rattaga Manuelat. Mulle meeldib vaadata tähti, või Mariat viljapõllul”. Nii laulis vagabund…