Ma ei olegi midagi Tartu elust veel kirjutanud, aga mõnes mõttes “mis siin ikka kirjutada”: see käis siin enne esimest Taltsi NII ning ega peale teist ka midagi muutu.
Täna olid lahedad loengud: Hispaania keeles laulsime ja grammatikas sai äreva “klima trobica” jahutamiseks kergendavalt naerda. Õppejõud härra Mateo ootab meilt loomingulisi lauseid ja kiiret reageerimist, tihtipeale saab ta vastuseks aga ettevaatlikud ja kahtlevad katkendid. Näiteks teadis ta rääkida, kuidas Hispaania mägikülade 3 aastased lapsed oskavad põhivorme paremini kui meie.
Külas käisid Viire ja Lauri, peale kelle lahkumist ma veel unelevalt diivanil ajakirja lugesin. Siis keegi koputab. Kuna Evelin ütles, et jääb ööseks Silja juurde, arvasin et Lauri ja Viire tulid tagasi. Koridor on pime ja uksesilmast pole kottigi näha. Küsin, kes on. “Vihmamees!” Vähe mul ei olnud hele, kui ma “Vihmamehe” madalat häält kuulsin. Kuigi uks meie vahel oli lukus, jättis kaine mõistus mu hetkeks maha ja mõtlesin “nonii mida perset ma nüüd teen, mingi ülijube tüüp kollitab mu ukse taga”. Loogika aga naases mu juurde üllatavalt ruttu ning sain aru, et “Vihmamees” on klassivend Kaarel ja see on OK – tegin ukse lahti ja nüüd ta magab siin diivanil. Aga mis Sa teeks, kui sul pimedas koridoris “Vihmamees” uksele koputab!
Tõlgitud katkendid laulust “Mis mulle meeldib”: “Mulle meeldib ületada piire ja avada aknaid, ja kui naine nutab. Mulle meeldivad küülikud, mitte reeturid. Kodune leib ja Dolorese hääl. Ma pole pärit siit ega sealt, mul pole vanust ega tuleviku. Õnnelik olla on minu olemuse värv. Mulle meeldib olla pikali liival, jälitada rattaga Manuelat. Mulle meeldib vaadata tähti, või Mariat viljapõllul”. Nii laulis vagabund…
